TEEMA:

Ühe meetrise aknalaiuse järgi ligi sajameetrise hoone mõõtude tuletamine läheb kindlasti lappama
Kui täpseks tahtnuks minna, ma mõõtnuks tuimalt need aknad ja aknavahed mõõdulindiga ära. Vagunite kallal olen sellist asja palju praktiseerinud. Majadega olen laisem, lihtsam viis on panna seina äärde või karniisile tollipulk ja siis pildistada. Võimalikult kaugelt võimalikult suure zoomiga, et perspektiivimoonutused minimaalsed oleks. Valga jaama puhul on see muidugi problemaatiline. Aga saab pildistada lõikhaaval.

Toona mul ehituspoe korralikku triibulist tollipulka ei olnud, asja ajas ära lihtne meetrine kaigas, millele markeriga paksud mustad jutid veetud iga 10cm tagant.

Kasutasin ju ise täpselt sama tehnikat, ainult et tollipulka asendas täpne aknalaius. Pildistamine jupikaupa, seda tegin ka, aga ainult väikesed osad jäävad peale. Ülekäigusillalt tehtud pilte olen näinud ka kasutuskõlblik polnud neist ükski, liiga nurga alla. Ainukesed olidki paar drooniga tehtud pilti (minul drooni ei ole). Eelmine suurem kogemus oli tigutorni ehitamine HO-maketile ja seal polnud isegi korralikest piltidest mõõdu võtmiseks olulist kasu. Seega on minu lähenemisnurk lihtne - võimalikult täpne (äratuntavate detailide, mitte mõõtude kaudu) originaali järgi aimamine.

Rongimees Einar

Maketi ehitamine on edukalt lõpule jõudnud (va väikesed lisamised, nagu ikka) ning käes on järgmine etapp – veeremi kohandamine pikaks tööks maketil. Esimesed probleemid ilmnesid juba nädal peale avamist st et Piko reisivagunite standardsidurid ei pidanud vaguneid kinni. Vana tuttav probleem – järsul voolu väljalülitumisel jooksevad vagunid inertsist kokku ning sidurite fikseerivad aasad kerkivad üles. Voolu järsul sisselülitumisel ei jõua kerkinud aasad nii ruttu laskuda ja ongi vagun lahti. Seda, et selline inerts ka kahe lühikese vaguniga toimib, ma ei oodanud (Mänguasjamuuseumis juhtus see pikemate vagunitega ja veduri sabas oli neid kah rohkem). Tellisin kohe 2 komplekti Piko jäiga ühenduse käpakesi, mida kasutan Mänguasjamuuseumis juba mitu aastat ja on end täielikult õigustanud. Pildil ongi siis külili standardsidur ja jäiga ühenduse käpake. Lühike sõidusuts (ainult paar tundi Valgas) sai teoks 7-ndal märtsil.



Kohale jõudes nägi reisirong välja natuke kentsakas; kõigepealt veduri katlaosa kabiiniga, siis 2 reisivagunit ning tender kõige lõpus! See oli vihje järgmisele probleemile – kerge, ilma mootorita tender, ei püsinud korralikult rööbastel. Et otse katlaosa taha haagitud reisivagun püsis rööbastel korralikult, siis tuli hakata otsima viga tendri juurest. Nagu pildilt näete, on rattatelgede laagrid lihtsalt butafooria ja suur õhuvahe näitab ära, et lõtk on oma 6mm! Panin tendri rööbastele ja simuleerisin voolu väljalülitamise hetke (vagunid jooksevad inertsist peale ja lükkavad tendri tänu suurele lõtkule korralikult risti).

Mida teha, kas panna kahele poole butafooria siseküljele lõtku piiravad liistud või plommida laagriteks hetkel laagrite kohti tähistavad sisselõiked? Seda peab veel mõtlema ja Teie soovitused võivad ka väga kasuks olla. Ka rattapaarid äratavad tähelepanu, sest ühe ratta juures on mingi must rõngas ja teisel pool ei ole. Mis on nende otstarve ja kas tõesti peab neid olema ainult 1 rattapaari kohta?



Ettenägelikult (kogemus ütles), sai soetatud igaks juhuks ka 3-s rongikoosseis ja nüüd, kus auruvedurist õiget töölooma hetkel ei ole, oli vedurite vahetus iseenesestki mõista. Eks siis tekkiski idee, proovida ka üht pikemat, 4-st vagunist koosnevat kauba-reisirongi jooksutada. Haakisin koosseisu kokku ja üritasin… See rong ei läbinud ühtegi ringi, sest mingil põhjusel tulid tagumised (kaubavagunid) rööbastelt maha. Oh-oh-oo, uued probleemid toodi lausa kandikul ja valgete kinnastega kätte. Võtsin siis probleemsed kaubavagunid tagant ära. Nüüd sõitis rong laitmatult, aga vagunite rattatelgede hääl oli kurjakuulutav (järgmine samm oleks kinni kiilumine). Et kaks olulist asja, õli ja luup-prillid, olid kodus, siis jääb täpsem lahenduse otsimine järgmise Valga sõidu kavasse (aprillis). Lõtk 2-teljeliste vagunite rattalaagrites tundus olevat suurevõitu küll. Iseenesest on probleem minu jaoks juba vana tuttav – umbes 15 aastat tagasi tuli sama ette Fleischmanni 2-teljeliste reisivagunitega. Erinevus on vaid selles, et lõtk muutus tookord suureks aasta jooksul ja rööpad olid sealjuures väiksema kõveraga (r358). Vaatasin ühest targast raamatust järele ja põhjus võib olla ka erinevates materjalides - Fleischmann teeb laagrid ja pöördvankrid polüamiidist (pidavat olema parim nende asjade tegemiseks) aga Piko kasutab polüstürooli.



Reisivagunid olid siis ka hetkel mängust väljas ja nii panin peale need 2 4-teljelist kaubavagunit ning lülitasin voolu sisse. Esimese hooga kiskus müstikaks – ikka ja jälle läksid vagunid mingil hetkel rööbastelt maha. Tegelikult oli neid kohti kaks. Silma ei hakanud ühtegi defekti ega anomaaliat ning sõrmega katsudes ka midagi imelikku ära ei tundnud. Lihtne analüüs näitas, et alumisel ringil on 2 S-kurvi (kõver – sirge – kõver teisele poole) ja maha minek juhtus alati sisenemisel tagumisse kurvi. Panin uuesti rongi sõitma ja vaatasin lähemalt, et mis seal ikkagi juhtub. Ära nägin – ühel hetkel läksid vagunite puhvrid kokku ja surusid tagumise vaguni rööbastelt maha. Võtsin siis ühel vagunil puhvrid ära (väga lihtne tegevus, sest liimi polnud kasutatud) ja ime oligi sündinud – rong sõitis laitmatult.

Pildiga, millega see lõik algab, läks algul veidi nihu, sest tahtsin pildistada sidurite ühendust. Hiljem avastasin, et olen peale saanud midagi palju olulisemat – reisivagunite ja kaubavagunite puhvrid on erineva pikkusega! Kodus võtsin hiljem ette oma kõige uuema Piko kataloogi (2017) ja sain veel targemaks. Selle reisirongi täispikkus on 502mm, veduri pikkus on 202mm ja vagunite pikkus on 147mm. Puuduvad 6mm (täpsemalt 2 x 3mm), mis kogupikkust juurde annavad, on siis standardsidurite loomulik lõtk. Jäikadel siduritel, mille asemele panin, lõtku ei ole ja seega oli ka vagunite vahe ka 3mm lühem. Lahendatud!



Sinine porgand ja sinine kaubarong sinise järve taga! Tegelikult pole värvil üldsegi tähtsust - peaasi, et liiguvad!

Eks selliseid lühisõite võib teinekordki ette tulla, aga alates 23 jaanuarist, kui Elron oma sõiduplaani muutis, muutus asi natuke jamaks. Rong, mis varem väljus Tartu poole tagasi kell 13 05, teeb seda nüüd tund aega varem. Seega saab lühikeste töösutsude korral tagasi Tartusse kell 13 00 või 15 00 väljuva bussiga. Mina tulin seekord selle 13 00 väljuvaga ja see oli ajalooline sõit – ikkagi esimest korda elus selle paljuräägitud tasuta ühistranspordiga. Tund ja 40 kannatamist kitsaste istmevahedega bussis sõitma eriti ei meelita ja külavahebussiga pole ma juba aastakümneid sõitnud. Üritasin tukkuda, aga aeg-ajalt tegin silmad lahti ka ja ühel korral täitsa õigel ajal, kui buss sõitis sisse peatusesse nimega Saksamatsi. Tuleb välja, et Lemmatsi ja Õnnematsi polegi ainukesed matsi-liitega kohanimed. Jälle targem!

admin kirjutas:

Ka rattapaarid äratavad tähelepanu, sest ühe ratta juures on mingi must rõngas ja teisel pool ei ole. Mis on nende otstarve ja kas tõesti peab neid olema ainult 1 rattapaari kohta?

kas need pole mitte lihtsad isolatsioonir6ngad telje/v6lli ja ratta vahel?..

See vedur ei ole ilmselt kuigi hea valik maketi jaoks - ta on liiga kiire ja kiirendused-aeglustused on väga järsud. Ka on ta (suurel kiirusel) üsna tundlik võimalike rööpapaigaldusvigade suhtes. Reageerib üsna üheselt - lendab rööpalt välja. Pole ka ime - antud vedur on mänguasi ja mõeldud lastele trööpamiseks sest kannatab ka küllaltki karmi kohtlemist. Enda kogemus - kaks korda laualt maha ja vastu betooni ei teinud vedurile vähimatki häda.
Tender tahab muidugi suht tihedat määrimist - rattavõllid hakkavad kiiresti üsna vastikult kriuksuma.

Mis tendrisse puutub, siis jah, esimese ja viimase rattapaari küljesuunaline liikumine on mõttekas ära piirata. Õige paksusega plastikutükid peaksid asja ära ajama.
Samuti tasuks tendrile natuke kaalu lisada.

Seda sinist PKP diiselvedurit ei oska kommenteerida - seda mul pole ja (kui keegi seda mulle just ei kingi) ilmselt ei hakkagi olema.
Vagunid tulevad s-kurvis rööpalt maha suure tõenäosusega selle pärast et nad on liiga kerged ja see lühisidurimehhanism ei paista ka kõige õnnestunum olema.
Ma katsetasin seda mahatulekut samasuguste vagunitega ja 40g lisaraskust per vagun lõpetas selle jama ära.

Kui ma esimest korda Valga Muuseumi jõudsin, oli see õnnetu veduriga stardikomplekt juba ära ostetud. Ka minus äratas see hind ja väljanägemine kahtlust, sellest ka siis kohe ka 3-nda rongi ostmine. See sinine vedur on suurepärane, Mänguasjamuuseumis hakkab juba 4-s aasta jooksma (sikutab rongi sisemisel, tõusudega ringil r358mm).

Lisaraskuse peale mõtlesin küll ja ilmselt teen ka selle täienduse ära.

Rongimees Einar

Pikema tööajaga sõidu tegin seekord 13-ndal aprillil ja alustasin selle õnnetu auruveduri tendri kõpitsemisega. Üks probleem oli rataste meeletult suur lõtk ehk liikumine kahe ääre vahel. Valikus oli mitu lahendust ja lõpuks valisin selle kõige lihtsama – täitsin telgede otste juures asuvad augud 2-komponentse Moment massiga. Loodan, et sellest piisas (negatiivsest tagasisidet pole seni saanud).



Operatsioon nr 2 oli raskuse lisamine. Kõigepealt tuli see kate kuidagi maha saada ja erinevalt tavalistest veduritest, mingeid kruve ega klõpse seal ei olnud. Kate oli peale lihtsalt peale liimitud. Minu õnneks olid selle töö teinud hiinlased, st et liimi oli imeväheke ja sedagi otste peal. Nagu näete, siis mingi plaadi moodi raskus oli tendris juba tegijate poolt olemas aga ilmselgelt oli seda liiga vähe. Paar tilka kuuma liimi ja raskused olid korralikult kinni.



Selle pildi juurde kuulub 2 erinevat jututeemat. Alustan auruveduriga reisirongist, mis eespool paistab. Ka reisivagunid olid ajutiselt maha võetud, sest telgede müra oli tugev. Seekord olid luuprillid kaasas ja … võisin kergendatult ohata – teljeotste pesad olid siiski ilusad ja ümarad ning teljeotste õlitamisest piisas täiesti.

Teine teema on siis piirdeaiad ja neid sai pandud ikka üksjagu. Kõige olulisem on muidugi see, et perroonil olevad rongireisijad on nüüd laste ja jalgpalli eest kindlalt võrkaiaga kaitstud.



Kirikumäele sai pandud 3 erinevat piirdeaeda. Kõige rohkem on võrkaeda ja sobiva otsimine oli tegevus mitmeks õhtuks. Kui standardrida; Faller-Auhagen-Noch-Busch sai tulemusteta läbi kammitud, laiendasin ringi ja nii ma Kibri võrkaia üles leidsingi. Suurepärane toode ja pea 18 euro eest oli seda pakis 2,8 meetrit. Tõsi, ühe- ja kahe poolega väravaid oli väga palju ja need põhiliselt üle jäidki.

See valge on Falleri lippaed ja sobib siia, nagu valatud. Küsimusi võib tekitada vaid see tagumine ots teekäänaku juures (tee keerab, aga aed läheb otse). Alustasin selle aia paigaldamist autoväravate poolsest nurgast ja juhuse tahtel sobisid detailid otse panduna millimeetri täpsusega. Kui nüüd ühel päeval mingi ports põõsaid maketile juurde tuleb, siis saab see võrkaiapoolne nurk ka midagi.

Koolimaja ette sai pandud Falleri raudaed (väga hea soliidse väljanägemisega värk). Siin polnud kõvera piirdeaia paigaldamisest pääsu,sest muidu oleks pidanud aia juba koolimaja vasaku nurga juures ära lõpetama.



Lähivaade koolimaja raud- ja võrkaiale.



Sellel pildil on koos kiviaiaga kokku juba 4 erinevat piirdeaeda, aga jututeemaks tuleb hoopis HO-mõõtkavas automudelid. Seni oli maketil ainuke õige üks punane traktor ja teedel-platsidel olid mõned üllatusmunadest jt allikatest pärit masinad. Nüüd siis jõudsid kohale ka 5 õiget; 2 kaubikut (Mercedes-Benz Sprinter „DHL“ ja Fiat Ducato), minibuss Volkswagen Crafter ja 2 sõiduautot (C-klassi Mercedes-Benz ja Volkswagen Tiguan). Kahjuks juhtus nii, et autod pandi maketile peale fotosessiooni lõppemist ja näha saab neid siis mõne järgmise korra pildi pealt.



Kena vaade võrkaiale koolimaja taga juhatab sisse veel 2 teemat. Kõigepealt tuleb juttu nähtamatust sodist, sest see oli tegelikult esimene asi, millega tuli mul seekord Valga maketi juures tegelema hakata. Niisiis kurtsid daamid, et alumisel ringil sõitnud Bo-Bo mootorvedur jääb alati ühe ja sama koha peal seisma, nemad on küll iga nädal korralikult kummiga puhastanud, aga kasu sellest ei ole. Tõepoolest, nii oligi, vedur jäi seisma ja tuled vaevu-vaevu hõõgusid. Kogenud mudelimees saab juba aru, et vedur ei saa vajalikul hulgal voolu kätte. Seda mustust ma silmaga ei näinud ja sõrmega üle tõmmates kai ei tundnud, küll aga tundis selle kadumise ära vedur pärast seda, kui olin probleemse koha rööpaniidid nõelviiliga korra üle käinud (sõitis rõõmsalt ja täie hooga). Hiljem leidsin sellised kohti, mis juba häirisid sõitmist, mitu ja ravi oli alati ühesugune. Tegingi siis muuseumi daamidele selgeks, et nähtamatu sodi on ka olemas ja selle äratundmine, on tänu vedurituledele, päris kerge. See sodi ise on muidugi imepeenikesed liiminiidid (kuumliimi kasutati üksjagu), mis võivad peale mitmekümnekordset üle sõitmist moodustada rööpale isolatsioonikihi.

Eelmises lõigus mainisin mootorvedurit ja märtsis panin selle sõitma koos 2 lahtise vaguniga. Umbes nädala pärast jäeti sõitma siiski vedur üksi, sest vagunid tulid teise S-kurvi lõpus pidevalt maha. Midagi on lahti nende vagunite siduri mehhanismidega – jäävad käega katsudes kinni ehk siis ühte asendisse. Praegu on need vagunid mul kodus laua peal oma remondipäeva ootamas. Vea leidmiseks pean kõigepealt pöördvankrid alt ära võtma ja siis on juba näha, kuidas edasi toimida.

admin kirjutas:

...mainisin mootorvedurit ja märtsis panin selle sõitma koos 2 lahtise vaguniga. Umbes nädala pärast jäeti sõitma siiski vedur üksi, sest vagunid tulid teise S-kurvi lõpus pidevalt maha. Midagi on lahti nende vagunite siduri mehhanismidega – jäävad käega katsudes kinni ehk siis ühte asendisse. Praegu on need vagunid mul kodus laua peal oma remondipäeva ootamas. Vea leidmiseks pean kõigepealt pöördvankrid alt ära võtma ja siis on juba näha, kuidas edasi toimida.

Võib proovida sidurimehhanismi määrida, aga mitte mingil juhul õliga; õli kuivab mingi aja jooksul ära ja teeb asja lõppkokkuvõttes hullemaks. Mehhanismi määrimiseks peaks sobima kuiv teflon (dry PTFE) või grafiit (kõige pehmem harilik pliiats näiteks). Jama tegelikuks põhjuseks on minu meelest see, et kokku on saanud kõik see mis ei peaks kokku saama - kehvavõitu sidurimehhanism, vagunite vähene kaal, liigjäigad sidurid ja S-kurv. Ma rekonstrueerisin olukorra ja ainuke mis aitas oli vagunite raskustamine. Mahatulek lõppes kui lisaraskust oli 40g per vagun. Ei oska küll öelda mida küllaltki suur lisaraskus võib pikemas perspektiivis teha "rattalaagritega."

Täna võtsin pöördvankrid alt ära ja kõik sai selgeks. Ühe vaguni hargnev siduripesa tagune oli soonest väljas. Et sinna kohe mitte kuidagi ilma pöördvankrit ära võtmata ligi ei pääse, siis pidi see sellisena juba vabrikuväravast välja tulema. Nüüd on korras. Teise vaguni haarad olid soones, aga ilmselt oli plast veidi kaardunud, nii et kerge hõõrdumine oli tuttav. Mõtlesingi millegagi määrida ja esimese asjana kargas pähe muidugi õli. Nüüd nüsin muidugi natuke pliiatsitera.

Korraks mainin ära ka reisivagunite probleemi olemuse (eelmisel korral lihtsalt unustasin). Need plastitükid, mis väliselt kujutavad pukse ja vedrusid, ning mille sees võllid liiguvad, olid kõik viltu (põhja suhtes mitte 90 kraadi, vaid 10-15 kraadi vähem) ja sellest ka täiendav, häälitsustega rikastatud hõõrdumine.

Rongimees Einar